Our travel stories

Head sõbrad!

Ma ei ole kunagi olnud eriti hea jutuvestja. Mul on kohatu kalduvus langeda liialdustesse ja draamadesse. Veel meeldib mulle kuulajaid oimetuks tüüdata, alustades kõiki lugusid päris algusest, seega umbes sealt, kus Jumal otsustas luua taeva ja maa. Enda pahesid ja lugejate kannatusi trotsides tahaksin siiski jutustada ühe paljudest lugudest, mis juhtus meie väikese sõpruskonnaga ja nüüd meid alati huumoriköidikutega ühte seob.

Tegevuskoht: Parc National des Volcans Ruanda, mägigorillade elupaik

Tegelased: viis loodushuvilist seljakotirändurit, kaks pargivahti ja kümmekord mägigorillat

Seisime bambusevõsas ja silmitsesime huvitatult mäest alla veerevat isaahvi. Meie potentsiaalne esivanem tegi paar oskuslikku pettemanöövrit enne, kui võttis suuna otsejoones meie poole. Paistab, et sellest tuleb lähim kontakt mägigorilladega, rõõmustasin omakasupüüdlikult. Minu rõõm oli sama siiras kui ükskõik millisel teisel inimesel, kelle ninal ilutsevad kümne aasta vanused prillid, mis juba pikemat aega pigem prillikandja meelerahu kui nägemise korrigeerimise eesmärki täidavad. Osavalt puude vahel manööverdades lähenes mustselg meile hämmastava kiirusega. Mu rõõm asendus siira ehmatusega kui järsku märkasin kahtsada karvast kilo oma saagi kõrval maandumas, seda kaenlasse haaramas ja mitte just eriti elegantselt mäest alla kalpsamas. Saagiks oli minu väike õde. Järgnevaid sündmusi ei saa kahjuks detailselt kirjeldada, kuna minu arheoloogilise väärtusega prillide tagant avanev pilt ei olnud kõige selgem. Nii palju siiski taipasin, et toimus väike rüselemine, milles lisaks isagorillale ja tema saagile osalesid veel kohalik pargivaht ja üks meie sõpradest ning millest võitjatena väljusid seekord viimased. Vahejuhtumit jäi meenutama isagorilla porine käpajälg õe pluusivarrukal.

Lõbusatel lugudel on kalduvus ennast aeg-ajalt meelde tuletada. Nii juhtuski, et mõnda aega pärast Aafrika reisi maandus meie postkastidesse anekdoot, mis justkui võetud elust enesest … Kolm vanatüdrukut lähevad viimaste säästude eest Aafrikasse ekskursioonile. Istuvad ühel kenal õhtul õues, kui korraga kargab džunglist välja suur isagorilla, rabab ühe muti kaenlasse ja padavai metsa tagasi. Allesjäänud kaks istuvad süngete nägudega edasi. Lõpuks üks kähvab – ei tea, mis selles Maalis nii erilist oli…

Mõistagi on see lugu leidnud oma koha meie reisimälestuste huumorinurgakeses, mida meenutades ei puudu ka õhkav noodike – oh oleks kõik ometi teisiti läinud, saaksime ehk korra aastas ilma külastuslubadeta gorillasid vaatamas käia. Uskuge, sarnaseid lõbusaid ja omapäraseid lugusid tuleb ette alati, kui otsustame jätta oma mugavustsooni ning kodust kaugele seiklusi otsima minna. Olgu Amazonase vihmametsades, Aasia templites, Aafrika savannides, kõrbetes, mägedes, paradiisirandades ookeani kaldal või suurlinnade tuledes, ikka juhtub meiega midagi vaimustavat, naljakat, põnevat, kaunist, südantsoojendavat ja alatiseks meeldejäävat. Oleme endi jaoks avastanud, et ükski teine tegevus ei paku nii palju elamusi ja hingetoitu kui maailma erinevates paikades rändamine, kunagi täpselt teadmata, mis ees ootab.

Reisimine on siiski midagi palju enamat kui elamused. See ei ole pelgalt võimalus näha võõraid maid ja kultuure, mitmekesist loodust. Reisimine on teekond. Reisimine on kõditav uudishimu homse päeva ees. See on inimesed, keda erinevates paikades kohtad. Inimesed, kellest saavad sõbrad ja mõnel õnnelikul juhul isegi hingesugulased. Kohalikud inimesed, kes mõnikord on uudishimulikud, vahel ujedad, tihti lõbusad ja seltsivad. Inimesed, kes teevad igast paigast selle erilise ja ainulaadse. Veelgi enam kui eesmärki kuhugi jõuda, naudime teekonda. Naudime väljakutset tulla toime võõras keskkonnas. Õpime mõistmist ja sallivust. Õpime tundma iseennast ja ümbritsevat maailma. Õpime elama. Meil on olnud õnne, sest oleme leidnud inimesed, kellega koos kõhklematult uusi rännakuid ette võtta. Usun, et igaüks vajab kaaslast, kellega jagada kõiki neid tundeid, mis teel olles valdavad. Kedagi, kellega koos hiljem meenutada, nii et vaid üksainus sõna ühiseid mälestusi ja emotsioone loob. Soovime seda kõike ka Teile, head sõbrad. Oleme rõõmsad, kui saame aidata Teil oma unistusi teoks teha. „Maailm on suurepärane raamat, millest need, kes kodust ei lahku, loevad vaid ühte lehekülge” (St. Augustine). Põnevate rännakuteni!

Jaanika