Ukmerge: avatud ja avastamisväärt

Postitatud: oktoober 3, 2012

Et kogeda Leedu maakohtade ilu, kohalike inimeste külalislahkust ja mitmekülgset kultuurielu, piisab sellest, kui võtta ette üks väike reis Ukmergė piirkonda. Ukmergė linn asub Aukštaitija regioonis, umbes 75 km loodes Leedu pealinnast Vilniusest. See näiliselt vaikne ja uimane üle 28 000 elanikuga linnake on üks Leedu vanimaid linnu oma tänaseni säilinud vanalinna, vanade tänavate võrgustiku, ehitiste ja väljakuga. Tänavate võrk, hea planeeringuga linnaväljak ja linnaruumi kujundus moodustab kauni arhitektuurse terviku. Ukmerge katoliku kiriku kõrval hiljuti restaureeritud promenaadi pingikesed ja lillepeenrad lisavad linnaruumile võlu ja avatust.

Ukmerge katoliku kirik

Promenaad Ukmerge kesklinnas

Kuigi pealtnäha vaikne, on linnas tegelikult tänu kohalikus kultuurikeskuses koos käivatele tantsu-, muusika-, teatri- ja tsirkusekollektiividele üsna mitmekülgne kultuurielu. Lisaks kohalikule kultuurile täiendavad linna kultuurielu aeg-ajalt teistest riikidest pärit kultuurigruppide külaskäigud. Näiteks hiljuti külastas Ukmerget Kanepi Laulu Selts, kes sõitis Leedusse kohale Lõuna-Eestis asuvast Kanepi vallast ning andis kaks suurepärast kontserti Ukmerge iga-aastase sügislaada külalistele ja kohalikele inimestele.

Ukmerge kultuurilähedus ei ole üllatav, sest on ju sellest linnast laulegi loodud. Leedus tuntakse Ukmerget kui linna, kus kuulsa Leedu muusiku V.Kernagise ühe vana ning väga populaarse laulu kohaselt elab legendaarne torumees. Peaaegu igaüks teab laulusõnu: “Montego laht, Montego laht – ma töötan torumehena Ukmergės”.

Kanepi segakoor (Eesti) esinemas Ukmerge sügislaadal

Väljapanek Ukmerge sügislaadal

Lisaks kultuurilembusele on Ukmergel pikk ajalugu, mille üle uhke olla. Mõnede allikate kohaselt on Ukmergėt esmakordselt mainitud juba 1225. aastal. Teised ajaloolased väidavad jällegi, et 1333. aastal nimetas kroonik Hermann vor Wartberge Ukmergėt esimest korda Liivimaa kroonikas. Hoolimata sellest vaidlusest on üks asi kindlamast kindel – Ukmerge linna keskuses, mis põletati maha 1391. aastal, oli puidust kindlus. Pärast puitkindluse hävimist ehitati 15. sajandi alguses selle asemele kivikindlus. Seejärel võistles Ukmergė domineeriva positsiooni pärast lähedalasuva Deltuva linnaga. 1486 sai Ukmerge linnaõigused ja hakkas seejärel kiiresti arenema. 16. sajandiks oli linnast juba saanud iseseisev üksus. 1900. aastate alguses sai Ukmergėst omavalitsuse keskus ning hiljem isegi kogu regiooni keskus. Leedu esimese iseseisvusaja jooksul loodi linna mitmeid tehaseid, näiteks linase-, masina-ja mööblitööstuse omasid.

Tänapäeva Ukmerge ei ole tööstuslinn. Vaatamata väiksusele on Ukmerge piirkonnas siiski päris palju vaatamisväärset ning huvitavaid kohti, mida külastada. Linnas on 3 katoliku kirikut, vanade uskujate puukirik, ortodoksi kirik ja varasem sünagoog. Ukmergėt külastav turist võiks linnas väikese ringkäigu teha ning külastada regionaaluuringute muuseumi, kus toimuvad ka kultuuriüritused ja kunstinäitused. Samut tasuks külastada Leedu partisanide matmispaika, Vaitkuškise mõisa varemeid, Vepriai mõisat ning parki, varasemat maa-alust raketibaasi Kopūstėliai külas, kuulsaid Moko, Šaltupio ja Veprių kive ning kauneid allikaid ja jõeorgusid. Keda huvitab sport, võiksid proovida kanuumatkasid, sest Ukmergė asub Šventoji jõe kaldal ning veeturism on linnas väga hästi arenenud ja populaarne.

Taujenai mõisapark sügisvärvides

Ukmerge linnast väljas asub veel üks põnev koht, mida tasub külastada – Taujenai mõis. Mõis asutati 16. sajandi II pooles. Krahv Benediktas Marikonis, kes valitses mõisa 18. sajandi II pooles, ehitas klassitsistliku mõisahoone 1802. aastal ning rajas sinna juurde inglise stiilis pargi, mida peeti kahe maailmasõja vahelisel perioodil Leedu suurimaks lilleaiaks. Pargis olid ka koobastunnelid, mida kasutati tõrksate talupoegade piinamiseks. Need on ka täna külastajatele avatud. 19. sajandil oli mõis väga tuntud oma eksklusiivsuse ning rikkuse poolest. Mõisahoone siseruumid olid rikkalikult kaunistatud Radvilose perekonna portreede, skulptuuride, jahitrofeede ning vanaaegsete relvadega. Radvilose perekond oli Taujėnai mõisa omanikuks kuni nõukogude reziimi alguseni. Mõisa viimaseks valitsejaks oli Konstantinas Radvila (s. 1837), kes saadeti 1941. aastal Siberisse, kus ta suri. Täna on Taujėnai mõis keskuseks, kus veeta aktiivset puhkust, korraldada konverentse ja meelelahutusüritusi. See on koht, kus vanade aegade vaim ja mõisate omaaegne võimsus on kooskõlas kaasaegse esteetikaga. Mõisahoone ja selle ümbrus on taastatud ning nende suursugune kompleks sobib suurepäraselt kogunemiste ja kultuuriürituste läbiviimiseks.

Vaade Taujenai mõisa aknast


Comments are closed.