<!–:et–>Ööbussimaraton Rantepaosse<!–:–><!–:en–>A night bus marathon to Rantepao<!–:–>

Postitatud: jaanuar 3, 2012

Kell näitas kaheksandat õhtutundi, kui Makassari lennujaamas Air Batavia lennukist maha astusime. Olime jõudnud Sulawesi saarele ja millalgi pidime Makassarist edasi liikuma Tana Toraja keskuse Rantepao poole. Tana Toraja oli ju üks oluline põhjus, miks me üldse Indoneesiasse olime tulnud. Rantepao asub Makassarist umbes 9 sõidutunni kaugusel ja see, et peame varem või hiljem sinna jõudma, oligi tol hetkel kogu meie plaan. See ei paistnud eriti paljutõotav, kuid mingil kummalisel põhjusel oli meie optimism jätkuvalt laes. Ei teagi tagantjärele, kelle idee see oli, kuid vaid pooltund hiljem leidsime ennast üksteise küünarnukke pidevalt oma ribides tundes pisikesest taksost, mis Makassari õhtuse suhteliselt loiu liikluse rütmis bussijaama poole kulges. Kui ka plaan ise on nigel, siis rataste ja rooliga liiklusvahend aitab alati … Loogiline!

Täpselt viis minutit puudus üheksast, kui meie takso laia kaarega bussijaama ooteplatsil kurvi võttis ja meid peaaegu inimtühjas jaamas seisva kahe suure liinibussi juures maha pani. Rõõmustasime, et meie optimism oli end õigustanud – need kaks bussi pidid väljuma täpselt kell üheksa ja sihtkohaks ei olnud miski muu kui Rantepao. Hakkasime rõõmsalt esimesse ettejuhtuvasse bussi ronima, kuid siis selgus, et selles bussis on täpselt 2 vaba kohta. Siirdusime kiiresti teise bussi juurde ja ka seal laiutas bussijuht käsi: buss on välja müüdud ja seal on vaid üks vaba koht. Seega oli meie suurepärase plaani tulemuseks see, et meil oli viie peale täpselt kolm vaba kohta kahes suures bussis, mis jaamast lahkuma valmistusid, uudishimulikud näod kõrge bussi akendest meie poole alla piilumas. Küllap mõtlesid kohalikud inimesed kardinate taga, et oleme kui mitte suisa napakad, siis vähemalt üsna rumalavõitu tegelased, kes ei taipa lihtsat tõsiasja, et pikamaabussiga sõitmiseks tuleb piletid varem ette ära osta.

See ei saanud lihtsalt tõsi olla! Niisiis oli kodanik Murphy jälle tegutsemas ja seekord oli ta valinud kõige valema aja ning koha üldse. Meie lennukad mõtted võtsid ju juba Rantepao käänulisel maanteel kurve, kuid nüüd hakkas tunduma, et pidime ikkagi Makassarisse maha jääma. Meie nähes sulgeski esimene buss uksed ja hakkas aeglaselt jaamast välja tagurdama … Siis aga jooksis teise bussi juurest üks juhtidest välja ja hakkas kätega vehkima, ise valju häälega midagi hüüdes. Edasi kulges kõik nagu filmis, mida liiga kiiresti edasi keritakse: bussijuht seletas meile midagi, Mell ja Oliver suunati esimese bussi peale ja meid kolme lükati teise bussi trepist üles. Selgus, et viimase minutiga oli bussi imeväel kaks kohta juurde tekkinud. Või vähemalt nii mulle alguses tundus ja seda kinnitas ka pilt, kui bussi sisse astusime: lamamisasemeteks olnud istmetest olid mitmed tühjad. Sain aga kohe kinnitust, et see pilt on ekslik ja kohti siiski polnud juurde tulnud, sest kui ühele neist istmetest istuma potsatasin, kupatas bussijuht mind püsti ja ütles, et mingu ma kõige tagumisele istmele. Läksingi ja Jass vantsis mulle järele.

Tagumine iste oli tegelikult umbes meetri laiune lavats, kuhu inimene täispikkuses magama mahtus. Sinna oli kuhjatud kõikvõimalikke madratseid, satsidega patju ja tekke, nii et ase oli väga pehme ja tundus palju mugavam, kui magamisasemeteks kohandatud bussiistmed. Vajusime patjate-tekkide vahtu ja tundsime ennast väga mõnusalt. Buss oli liikuma hakanud ja linna piires võeti järjest piletiga inimesi peale, kuni buss tõesti täis sai. Selles bussis olid reisijate kohad tugitoolilaadsed tavalistest bussiistmetest laiemad ja pehmemad istmed, kõrge peatoe ja istmepikendusega jalgade jaoks. Lisaks anti igale reisijale padi ja fliistekk. Kõrvaltvaadates tundusid need istmed pikemaks sõiduks piisavalt mugavad, kuid kui tagasiteel nendes istmetes 9 tundi pidime veetma, oleksin tõtt-öelda eelistanud tavalist peaaegu püstist bussiistet sellele istumise ja lamamise hübriidile, mis lõppkokkuvõttes ei sobinud ei pikemaks istumiseks ega lamamiseks.

Andreid ei näinud me enne, kui lõpuks südaööl üks peatus tehti. Selgus, et tema istmeks oli kõige ees bussijuhi istme kõrval asuv kõva sirge seljatoega tool, mille seljatuge allapoole liigutada ei õnnestunud. Seega istus Andrei siis vapralt kogu öö sirge seljaga püstasendis ja ei saanud sekunditki magada. Me polnud jõudnud veel Andreile kaasa tundma hakata, kui saime sõnumi Mellilt ja Oliverilt – ka nemad istusid ees bussijuhi kõrval sarnastel toolidel.

Buss ise kihutas väljas valitsevas pilkases pimeduses pööraselt, kuid meie magasime oma mõnusas asemes korralikku und. Kuigi mõlemate busside tempo paistis kilomeetrite lennates aina kasvavat, püsis meie bussijuht vähemalt kogu sõidu ajal ärkvel ning ärksana. Teises bussis online roulette oli lugu bussijuhi unega hullem, sest Melli kirjelduse järgi oli ta paaril korral tõemeeli valmis rooli haarama, kui bussijuhi pea kahtlaselt külje peale jõnksatas ja bussi imelikult vänderdama kippus.

Igatahes ei jäänud õnneks kummagi bussi juht magama ning hommikuvalges jõudsimegi õnnelikult Rantepaosse. Kui poistega oma öiste elamuste (üleelamiste?) muljeid vahetasime, saime ka jälile sellele, miks meil terve tee oli õnnestunud padjahunnikus vedeleda, samas kui kõik teised pidid palju ebamugavamatel istmetel öö mööda saatma. Poisid arvasid, et tagumine iste oli ehk mõeldud bussijuhtide magamisasemeks: kui üks oli roolis, siis teine puhkas seal välja. Tundus loogiline. Küllap olid bussijuhid siis seekord otsustanud väikest äri teha ja oma asemele meile piletid müünud, ise kas toolis või põrandal puhates. Ka mulle tuli nüüd meelde, et olin tõesti ühte bussijuhti näinud öösel vahekäiku pikali heitmas ning ise veel mõelnud, et miks sellises üsna korralikus bussis üks juhtidest põrandal jope all magab. Oi-oi-oi … See ei olnud meist nüüd küll eriti kena. Ja me (tegelikult küll Jass) olime sellele lavatsile öösel kogemata veel pudelitäie kokakoolat ka ümber ajanud! … Lubasime endale, et järgmisel korral ostame piletid varakult ette.

Väike pildiülevaade Indoneesiast asub siin: fotod Indoneesia saartelt


15 Responses to <!–:et–>Ööbussimaraton Rantepaosse<!–:–><!–:en–>A night bus marathon to Rantepao<!–:–>

  1. Pirks ütleb:

    aga vähemalt jõudsite kohale! ootaks veel lugusid :)

  2. Sharon ütleb:

    Nice to read your blog

  3. Kizzy ütleb:

    I would like to thank you a whole lot for that work you have made in writing this posting. I am hoping the same most effective job by you in the future too.

  4. Tommye ütleb:

    Very nice post. I just stumbled upon your weblog and wanted to say that I’ve truly enjoyed browsing your blog posts. In any case I’ll be subscribing to your feed and I hope you write again very soon!

  5. Esteban ütleb:

    This is really interesting, You are a very skilled blogger. I have joined your rss feed and look forward to seeking more of your fantastic post. Also, I’ve shared your web site in my social networks!

  6. Houston ütleb:

    Cool blog!

  7. Kelly ütleb:

    Keep functioning ,terrific job!

  8. Peggie ütleb:

    Pretty nice post. I just stumbled upon your blog and wished to say that I have really enjoyed browsing your blog posts. In any case I’ll be subscribing to your feed and I hope you write again soon!

  9. Anastacia ütleb:

    Its like you read my mind! You appear to know a lot about this, like you wrote the book in it or something. I think that you can do with a few pics to drive the message home a bit, but other than that, this is fantastic blog. An excellent read. I’ll definitely be back.

  10. Lois ütleb:

    wonderful submit, very informative. I’m wondering why the opposite specialists of this sector don’t notice this. You should continue your writing. I’m confident, you have a huge readers’ base already!

  11. Vennie ütleb:

    Lovely just what I was looking for.

  12. Dillon Caple ütleb:

    Aw, this was a really nice post. In idea I would like to put in writing like this additionally – taking time and actual effort to make a very good article… but what can I say… I procrastinate alot and by no means seem to get something done.

  13. Derrick Siemer ütleb:

    Thankyou for sharing the information with us.

  14. Reavley ütleb:

    Thank you a tremendous post, would read your particular others content. thanks for your thoughts for this, I felt a lttle bit strike by this article. Thanks again! You wanna make a great aspect. Has fantastic report here. I feel if a greater number of people consideration for it that way, they’d have a better time have the hold ofing the issue.

  15. Lavelle ütleb:

    greetings, very good weblog, and an excellent understand! just one for my bookmarking.