Seljakotid selga, ees ootab Lääne-Aafrika!

Postitatud: oktoober 28, 2010

Stardini on jäänud ainult kolm nädalat ja siis olemegi taas rännuteel! Juba 20. novembril algab meie aasta tähtsündmus. Stardime Maroko poole, sealt edasi marsruudil Mali (Bamako, Djenne, Timbuktu, Sahara, Douentza, Dogonland, Bankass, Koro) > Burkina Faso (Ouahigouya, Ouagadougou) > Togo (Sinkasse, Lome, Agbodrafo, Togonville, Lome) > Benin > Maroko  ja lõpuks tagasi kodusesse Eestisse jõuame just jõulukingituste ajaks 20. detsembril:) Reisipostitusi ja pilte jagame võimalusel korral kõigi sõpradega siinsamas TravelSelfi lehel ja ka Facebooki vahendusel. Uute postitusteni!


6 Responses to Seljakotid selga, ees ootab Lääne-Aafrika!

  1. Ingrid ütleb:

    Njah, nüüd võib ühelt poolt hõisata, et kõik viisad on ette ära korraldatud. Aga samas tuleb kurvastusega tunnistada, et Togo viisa oli ilmselt meie elu viletsaim investeering: Lätis asuvast Prantsuse saatkonnast saadud 60-eurone viisa kehtib ainult 2 päeva ja seda peab kohale jõudes politseijaoskonnas uuendama … mõistagi tasu eest :) Vastik ahne maailm … :( ((

  2. Vandersellid ütleb:

    Kohe-kohe oleme lennukisse istumas, siis veel üks lühike öö Frankfurtis, veel mõned tunnid … ja meid ootab Casablanca oma väidetavalt vaimustavate maitseelamustega … olgu nende maitsetega, kuidas on, aga üks kana a la Maroko ei tee kindlasti paha :) Bon Appétit!

  3. Ingrid ütleb:

    Oleme juba üle elanud nii mõndagi põnevat. Eredamad mälestused on hetkel sellest, kui pärast suure bussi katkiminekut ja ümberistumist jõudsime pärast 14-tunnist reisi üleeile öösel kell 02:00 Dienne Carrefouri, mis on pisike küla suure tee ääres. Sealt edasi saab ainult minibussidega alates hommikul kella kuuest. Loomulikult ei olnud seal sel kellaajal ühtegi elavat hinge näha ja otsustasime magama keerata ning hommikut oodata. Aga et kuhu? Triin leidis meile sobiva koha kellegi talumehe sara all. Valik langes selle koha kasuks seetõttu, et seal vilkus kogu küla ainuke halogeenlambike. Sinna me ennast igatahes pikali sirutasime ja sealt peremees meid vastu hommikut ka leidis. Ütles aga “Bienvenue” ja otsis meile täiesti ilma küsimusteta välja suure madratsi ja välivoodi, sest meil oli tunnike veel magada. Kella kuuest saimegi teekonda Djenne poole jätkata … Ei oleks uskunud, et Mali niimoodi üllatab :)

  4. Ingrid ütleb:

    Oleme nüüd sealmaal, et Mali on läbi käidud … Lummav paadisõit piki Nigerit ja telkimine sealsamas kaldal, kohalikud külad ja päikeseloojangud. Kuigi Timbuktu on minu jaoks endiselt pigem üks linn kõrbes, kui midagi suurt ja hiilgavat, tuleb tunnistada, et seal on teatud müstiline aura täitsa olemas. Kahju ainult, et prantsuse propaganda on Mali turismile niipalju kahju teinud ja seda eelkõige kõrbepiirkondadele ning tuareegidega asustatud aladele nagu Timbuktu. Igatahes oli Sahel väga lahe ning kaamelisõidu taaskatsetamine tuli erakordselt hästi välja :) Saime proovida ka öösel kaamelitega läbi kõrbe sõita, nagu seda teevad karavanid. Timbuktust võtsime suuna dogonite maale ja seal veetsime kohalikes külades ja mägedes matkates ning majakatustel ööbides neli imetoredat päeva. Ka dogonite maskitseremoonia oli väga lahe. Neil on seal üle saja erineva maski kogu dogonite piirkonna peale ja meie nägime neist vaid paarikümmet, kuid seegi oli väga omanäoline ja erakorde kogemus. Kogu Mali on seni olnud minu parim Aafrika-kogemus ning nendest hetkedest on meil edaspidi sõpradega jagada palju video- ja pildimaterjali. Nüüd oleme juba otsaga Burkina Fasos ehk siis ausate meeste maal ning jätkame mõne päeva pärast Togo poole.

  5. Vandersellid ütleb:

    Ühe reha otsa kaks korda üldjuhul ei astuta. Meie puhul see kardetavasti aga ei kehti. Kuna meie esimene bussisõit Bamakost Djenne Carrefouri oli küll lustakas, aga sõidu enda seisukohalt täielik ebaõnnestumine, siis arvasime, et kõikvõimalikud jamad bussidega on vähemalt selleks reisiks ühel pool. Kui vähe me siis veel arvata oskasime, et tegelikult on suurem jama alles ees. Nimelt bussisõit Ouagast Lomesse. Sellest pole mõtet rääkidagi, et buss väljus paar tundi hiljem ja tegi mõnes kohas täiesti arusaamatutel põhjustel peatusi. See kuulub “kannatlikkuse õppetunni” alla, mille saab igaüks, kes Lääne-Aafrikas reisib. Juba pisut märkimisväärsem asi on bussijuhi suur kiindumus Aafrika muusikavideote vastu, mida ta väga aktiivselt väljendas sellega, et kohati oli kõlarite helitugevus oluliselt üle minu kõrvakuulmise vastuvõtuvõimekusest. Nii vihjete kui otseste palvete peale sai muusikat hetkeks küll mõnevõrra vaiksemaks keeratud, kuid edasi kõlasid ikkagi needsamad laulud juba mitmendat korda läbi Aafrika ööpimeduses loksuva bussi, kus paarkümmend inimest tõsiselt uinumisega vaeva nägid. Kes nüüd arvab, et sellega meie seiklus lõppes, see eksib rängalt. “Põnevam” osa oli alles ees. Nimelt on teed Aafrikas uskumatult viletsad ja pole mingi probleem 200 km distantsi sõita 6 või 7 tundi. Igatahes meie distants oli mitu korda pikem ja mõtlesimegi juba, et kuidas see meie kohalejõudmine välja võiks näha ning millal see võiks selles loksuvas bussis juhtuda. Sellele saime vastuse üsna varsti. Keset ööd käis kohutav raksatus ja unesegaselt saime aru, et oleme millelegi otsa sõitnud. Tuli välja, et olime ca 400 km kaugusel Lomest ja mägiteel oli risti teele ümber läinud suur rekka. Kahel pool mõlemas sõidusuunas oli pikk järjekord ja meie buss püüdis kiirust maha võttes järjekorda võtta, kuid et mootor suri välja ja Aafrikas enamusel bussidel väljalülitatud mootoriga pidurid ei tööta, siis ei jõudnud bussijuht süüdet uuesti käivitada ja pidurdada ning sõitis eesolevale kaubikule suure hooga sisse. Radiaatorist voolas lahinal vett ja kuigi bussijuht rahulikult meile noogutades “pas de probleme” korrutas, saime aru, et selle bussiga siit kaugele ei jõua. Mina magasin katkises bussis seni, kuni valgeks läks, sest kuhu sa pimedas ikka lähed ja pealegi oli tee ju blokeeritud. Ainuke mure oli, et äkki sõidab keegi tagantpoolt meile samamoodi selga (ja see peaaegu juhtuski), kuid üldiselt oli lõpuks saabunud vaikus magamiseks päris soodne keskkond. Seda ma veel ei teadnud, et Mell samal ajal kohalike rikkuritega läbirääkimisi pidama asus. Eks me kõik saime aru, et katkise radiaatoriga 400 km sõita on ulme. Igatahes hommikul, kui rekka tee pealt lõpuks ära vintsiti, istusime juba Melli organiseeritud kahes konditsioneeriga tutt-uues Chrysleris, mis kandsid valitsuse numbrimärke ja kihutasime Lome poole. Kuigi juhid ilmselt tegid endale väikese “kingituse” ja kasseerisid meilt kõigilt 5000 franki, oli nende teene seda väärt. Samas ei kahandanud see sugugi meie indu ka edaspidi kohaliku ühistranspordi võimalusi katsetada :)

  6. Mia ütleb:

    Good writing here I really really like the way you write your blogs.